20. juuli „Islandi kultuur ja muusika läbi ajalooliste perioodide“ – EMÕ Liidu koolitusreis
Suvel, 28. juunist kuni 4. juulini 2021, sai viimaks teoks muusikaõpetajate koolitusreis Islandile. Vaatamata keerulisele aastale COVID-19 leviku tõttu ja piirangutele eri riikides õnnestus siiski Eesti Muusikaõpetajate Liidul koostöös firmaga Perereisid see reis korraldada. Õnneks oskas meie reisijuht Ivi Lemmik meid väga hästi juhendada, mis pabereid ja dokumente meil täpselt vaja läheb, et reis toimuks tõrgeteta.
Nii alustasimegi 28. juuni hommikul 22 inimesega toredat teekonda Islandile. Lennud toimusid vahemaandumisega Riias ja pool päeva hiljem leidsimegi ennast Keflaviki lennujaamas, kus vaatamata eelnevalt täidetud paberitele ei pääsenud keegi koroonatesti tegemisest otse lennujaamas.
Keerulisem pool reisist seljataga, võisime täiel rinnal hakata nautima Islandi võlusid. Tunniajalisel sõidul Keflavikist Reykjaviki ümbitsesid meid enamikust teest kummalised lagedad sammaldunud laavaväljad ilma ühegi puu ja põõsata, mis andsid juba esimese mulje sellest erilisest maast. Reisijuht Ivi tegi sõidu ajal meile esmase ülevaate Islandi ajaloost ja esmaasutajatest. Terve reisi jooksul sai esimesi kuuldud jutte üle korratud ja täiendatud vastavalt paikadele, kus viibisime.
Esimene päev kuluski sisseelamiseks – tegime väikese ühise jalutuskäigu Reykjavikis ja hiljem võis omapäi linnaga tutvuda. Teine päev möödus samuti pealinnas ja selle ümbruses. Tegime nn. Kuldse Ringi ekskursiooni, mis hõlmab looduskaitseala Thingvellir (seda maakoore lõhenemisest tekkinud kuristikku peetakse maailma esimeseks demokraatlikel põhimõtetel tegutseva parlamendi sünnikohaks), võimsat suurt koske Gullfoss ning geisrite piirkonda, kus võis imetleda geisri Strokkul purskamist. Õhtupoolikul külastasime Saaga Muuseumi, kus vahakujudest stseenidega sai ülevaate kogu Islandi ajaloost. Kogu saare ajalugu on kirja pandud Islandi ajaloo suurkuju ja keskaja tunnustatud õpetlase Snorri Sturlusoni poolt alates Islandi esmaasutajast Ingofur Arnasonist aastal 897. Islandlased on alati olnud kirjaoskajad ja kõik tähtsamad sündmused saare ajaloos on kirjalikult fikseeritud.
Kontserdimaja Harpa 
Podisevad mudapotid
Kui reisi põnevate kohtade külastamist juhtis Ivi Lemmik, siis Islandi muusikalise poole tutvustamine oli Maret Tomsoni õlul. Sissejuhatuse islandi muusikasse tegime uhke kontserdimaja Harpa juures, mis valmis kõigest 10 aastat tagasi ja näeb oma klaasist konstruktsioonidega igati modernne välja. Kuna Island on nii väike ja eraldatud riik ning pikalt olnud Taani ja Norra võimu all, siis oma orkestri said nad alles 20. sajandi alguses ning päris õiget kontserdimaja enne Harpat polnudki. Kahjuks seespoolt meil Harpat näha ei õnnestunudki, kuna pooles majas toimusid ümberehitustööd ja teine pool oli avatud ainult loetud tunnid päevas. Sellest oli väga kahju!
Kolmandat päeva alustasime hommikuse jalutuskäiguga ühe kena valge mereäärse maja juurde, mille 1905. aastal ehitasid prantslased oma konsulile, kuid edaspidi on see maja mänginud tähtsat rolli Islandi poliitikas. Seal on toimunud mitmeid riigijuhtide kohtumisi ning 1991. aastal sõmiti just selles majas Balti riikide iseseisvumise leping, kus viibis ka Lennart Meri. Island oli esimene riik, kes tunnustas Eesti iseseisvust. Jalutasime veel Hallgrimskirkja kiriku juurde, mis paistab üle terve pealinna ja on kujunenud linna sümboliks alates selle valmimisest 1940. aastate lõpus. Kiriku välimus on inspireeritud Islandi looduses leiduvatest basaltsammastest ja pühendatud Islandi kuulsamaile poeedile ja laulikule Hallgrimur Peturssonile. Meil õnnestus kuulda ka seda, kuidas kõlab selle võimsa kiriku orel.
Lõputud lupiiniväljad 
Haldjamajakesed 
Liustikujärv Jökulsarlon
Samal päeval alustasime oma ringreisi ümber Islandi. Kui mitmekülgne ja vahelduv võib küll olla ühe saare maastik! Sinetavad lupiiniväljad vaheldumas küll tühjade laavaväljadega, siis kidurate põlvini puudega, kasinate rohumaadega, kus söömas lambad või hobused, vahepeal taamal lamedad mäed, mis peidavad endas kustunud vulkaane või hoopis lumiste tippudega mäed, millelt iga natukese maa tagant voolamas alla kosk, siis aga hoopis sängideta jõed mustadel liivikutel ja kilomeetrite kaupa tühermaad, kus pole ühtegi maja, puud ega mingit rohelust. Meie, kes oleme harjunud igal pool laiuvate metsade, põldude ja karjamaadega, ei jõua küllalt imestada nende kummaliste kuumaastike üle. Nende nelja päeva jooksul oma ringreisil ümber saare nägime Islandi väga eriilmelisi palgeid: võimsad kosed, Euroopa suurim liustik Vatanjökull, liustikujärv Jökulsarlon mõne sammu kaugusel Atlandi ookeanist oma võimsate jäämägedega, tulised podisevad violetsed ja kollased mudapotid Krafla vulkaani jalamil, Myvatni looduslikud basseinid ja Skogari väga armas vabaõhumuuseum, kaunid fjordid põhjarannikul ning imetillukesed haldjamajakesed koduhoovides.
Põhja-Islandi suurimas linnas Akureyris oli meil võimalus külastada sealset kultuurikeskust ja muusikakooli. Seda tutvustas meile kohalik flöödiõpetaja Una Björg Hjartadottir ning vastas ka kõigile meie küsimustele muusikaõpetuse kohta Islandil. Hoone on uus ja ümmarguse põhiplaaniga, mis teeb kõik klassiruumid erikujulisteks. Oleme lummatud kõigest, mis meile räägitakse ja mida oma silmaga näeme, ning küsimusi jagub. Kuna maja on uus, siis on arvestatud kõigi tänapäevaste vajadustega. On olemas orkestriruum, kust läheb lift otse kontsertsaali lava juurde, et ei peaks pille tassima mööda treppe; on liigutatavate riiulitega noodikogu; eraldi köök ja puhkeruum õpetajatele ning isegi helistuudio, kus on salvestatud nii mõnigi filmimuusika. Koolis õpitakse mitte klasside süsteemis, vaid hoopis tasemetega, kokku on võimalik õppida kolmel tasemel, millest igal tasemel õpitakse 3–5 aastat, vastavalt vajadusele. Koolis hindeid ei panda, hindeline on vaid iga taseme lõpueksam. Muusikakooli rahastus toimub nii nagu meilgi: osa maksab lapsevanem ja osa riik. Kes on otsustanud aga edasijõudnute kolmanda taseme läbida, neid toetab täies mahus riik. Selles koolis on õpetajaks ka eestlane Risto Laur. Eestlastest muusikaõpetajaid on Põhja- ja Lääne-Islandil mitmeid, kuid kuna on suvi, siis veedavad nad oma suvepuhkuse Eestis ja meil ei õnnestunud kedagi kohata.
Tagasi Reykjaviki jõudnud, suundume kontserdile Hafnarborgi. Sellel kontserdil kuulasime Islandi tuntud lauljaid Gudrun Johanna Olafsdottiri (metsosopran) ja Benedikt Kristjanssoni (tenor) esitamas Bachi ja Händeli aariaid vaheldumisi islandi rahvalauludega. Neid saatsid Petur Björnsson viiulil, Halldor Bjarki Arnason klavessiinil ja orelil ning Sigurdur Halldorsson tšellol. See kontsert oli väga võimas elamus, esitus oli professionaalne ja tundeküllane ning saalitäis rahvast ei väsinud aplodeerimast. Eriti hinge läks lisapalana esitatud hällilaul, mis tegi publikus nii mõnegi kuulaja silmad märjaks. Üks inimene selgitas ka, et et see on laul, mida teab iga islandlane, kuid nii südamlikku ja hingeminevat esitust polnud ta varem kuulnud.
Terve meie reisi jooksul pikkade bussisõitude ajal rääkis meile Islandi muusikast Maret Tomson. Ta oli teinud väga suure ettevalmistustöö – igaüks meist sai paberkandjal kokkuvõtte tähtsamate faktidega kohalikust muusikaloost ja muusikutest, ise rääkis ta veel põhjalikumalt kõigest, illustreerides oma juttu rohkete muusikanäidetega. Huvitaval kombel sobis kuuldud muusika imehästi bussiaknast mööduvate maastikega. Väga tore oli kuulda ka Krista Sildoja kirja, kus ta rääkis enda õpetajakogemustest Islandil.
Oma reisi lõpetasime aga Sinises Laguunis, kus saime nautida kohalikke kuumaveeallikate mõnusid ja lasta hajuda oma reisiväsimusel.
Islandi reis oli tõeliselt vahva, mitmetahuline ja täis võimsaid emotsioone. Ka ilmataat soosis meid – vaid esimesel kahel päeval Reykjavikis saime tunda tavapärast Islandi jahedust, kui temperatuur keset suve oli 11–12 kraadi, tibas vihma ja puhus jäine tuul. Kõik ülejäänud päevad olid päikeselised ja pigem soojad ning meie reisijuht Ivi ei jõudnud ära imestada, kui hästi meil on ilmaga vedanud. Tavapäraselt vaheldub ilm Islandil erakordselt kiiresti, läbides ühe päeva jooksul meitmeid erinevaid ilmastikutingimusi. Ühtlasi vedas meil sellega, et turiste oli suhteliselt vähe ja sai ilma suurema tunglemiseta kõik soovitu ära näha. Siinkohal suur-suur tänu Eesti Muusikaõpetajate Liidule, firmale Perereisid eesotsas Ivi Lemmikuga, Maret Tomsonile ja muidugi kõigile fantastilistele kaasreisijatele selle elamusterohke reisi eest!
Muusikaõpetajate nimel
Piia Maasikas
(Kehra Kunstidekool; Tallinna Kanutiaia Huvikool)